07.11 Rene Toomse

07.11 Rene Toomse „Julgeolek: mis see on ja selle filosoofia“

Rene Toomse avab loengu küsimusega, mis on julgeolek. Ta märgib, et tegemist on pigem protsessiga, kui millegi juba olemasoleva või otseselt saavutatavaga. Ja julgeolekut kui protsessi tuleb järjepidevalt tagada.

Kust tuleb vajadus julgeolekut tagada? Vastamaks sellele, tuleb suunduda indiviidi tasandile, sest kõik algab indiviidist, mis kandub üle riigile. Seepärast nendib Toomse, et me ei saa rääkida abstraktselt riigijulgeolekust, sest riik koosneb inimestest ning tunnetus julgeoleku järgi tuleneb indiviidi tunnetusest sellel suunal.  Seeläbi esineb keerukus maailmas inimeste ja inimgruppide vahel. Kuidas julgeolekut täpselt tagada on vaja teada ning mõista nende inimgruppide motiive ja perspektiive.

Kas Venemaa kujutab Eestile sõjalist ohtu? Praegusel ajahetkel Toomse seda ohtu ei näe, sest Venemaal ei tundu olevat sellist eesmärki. Ratsionaalselt võttes, pole Venemaal põhjust, miks Eesti pärast peaks sõtta minema. Seeläbi pole ka Balti riigid Venemaa huvisfääris. Lisaks mõjub NATO Venemaale heidutavalt. Samas, kui Venemaa ründaks, siis Venemaad vastu ei rünnata, kuna sõda Venemaaga kui tuumariigiga tähendab tõsist sõda ning maailmalõppu.

See-eest märgib ta, et rünne võib toimuda mingil kolmandal põhjusel millegi tõestamiseks. Näiteks Venemaa eliit (mitte Putin üksinda, sest ta ei suuda eliidita valitseda) tahab tõestada näiteks, et Venemaa puhul on tegemist tõsiseltvõetava riigiga ja et teda ei tohi kohelda kehvemini. Venemaa tahab olla lugupeetud, kuid näiteks sanktsioonid, hoolimata, et ei oma majanduslikult tõsist koormat riigile, on Venemaa jaoks solvavad.

Kui mõelda Venemaa perspektiivile ning tema ambitsioonidest ja vajadustest, on eliit tõestamas oma rahvale, et nad on suured. Sealjuures kogu Lääs on halb ning eesmärk on panna Läänt tõsiselt temaga arvestama.

Naastes üksikindiviidi juurde taas, toetub Toomse Platoni õpetusele riigist. Platon nimelt väitis, et on kolme tüüpi inimesi: (1) töölised, kes teenivad raha ning saavad seeläbi nautida elu, (2) sõjamehed, kes elavad pigem kasinalt, kuid pühendunud sellele, et riiki kaitsta ja (3) õpetajad (valitsejad), kelle eesmärk on kõike ja kõiki tasakaalustada.

Niisamuti on inimesel kolm meelt: ihade ja naudingute otsimine, emotsionaalsus ja kolmandaks tasakaalukus, mis väljendub ratsionaalses kalkuleeritud mõtlemises. Nii töötavad ka inimgrupid ehk riigid. Sealjuures pole moraalsusel ja eetikal erilist kohta, sest ellujäämishuvi on keskmes.

Näiteks Saksamaa läks sõtta nii Esimesel kui ka Teisel maailmasõjal sõtta majanduslike huvide ja seeläbi ellujäämisvajadusest. Pärast IMM määrati Saksamaale karmid sanktsioonid, mis alandas sakslasi ning seepärast oldi valmis sõtta minema.

Suureks ohuks julgeolekule toob Toomse välja terrorismi. Ta nendib, et terrorism on tegelikult taktika, mistõttu seda ei saa rünnata ega välja juurida. Seepärast Bushi ’sõda terrorismi vastu’ ei toiminud. Võitlusega terrorismi vastu tekitati radikaliseerumist suures hulgas juurde, mis väljendub soovis tõrjuda Lääs välja enda maailmast ning tekitada ülemaailmne kalifaat.

Toomse on ka ise missioonil Afganistanis käinud ning nendib, et nende elustiil seal ongi teistsugune, mistõttu Lääne tahe seal olukorda muuta ebaõnnestus. Taliban on naasmas, on juba suures jaos naasnud võimule. Missioonis osalejad võisid saada küll kogemuse osaliseks, kuid see ei kaalu üles kaotusi, mida seal kanti.

Iraagi puhul loodeti, et saabub hell demokraatia, kuid ühiskond on niivõrd erinev, võrreldes Läänega. Eeldatakse, et teised tahavad sama, mida meie tahame, kuid reaalsus on teistsugune. Rikume sel moel ühiskondi, mis hakkavad mõjutama meie enda ühiskonda seeläbi.

Kuhu oleme jõudnud Toomse meelest, on olukord, kus Lääne tsivilisatsioon on nõrgenemas, vähenemas ja ehk kadumaski. Ajalool on tendents korduda. Rooma impeerium lagunes, kuigi oli tookord tugev riik. Vaatame nüüd Itaaliat, siis selle roll maailmas pole midagi erilist. Egiptus omamoodi sarnane näide.

Küsimusele, kas rahvused kaovad ca 50 aasta pärast, vastas Toomse, et vaadates Taanit ja Saksamaad, siis seal on tõsine probleem. Põhjus, miks multikultuursust toetatakse seisneb majanduslikes huvides. Näiteks Saksamaale toodi türklased odava tööjõuna. Probleemid tekivad aga siis, kui tekib üks aktiivne mass. Põhiküsimus on see, kas saame midagi teha, kuid sellele ühest vastust pole. Samas mõtiskles ta, et võib-olla rahvusriigi kadumine polekski nii halb, arvestades globaliseerumise taset. Inimene harjub kõigega ning väärtusedki muutuvad ajas. Demokraatiat peab ta aga üheks põhjuseks, miks selliste ohtudega silmitsi seisame.

Julgeolek on ettekujutus. Kas on midagi, mida Eesti teeb riigina julgeoleku illusiooni loomises midagi valesti või puudulikult? Selle vastas Toomse viitega meedias paljuöeldule: meil on Liitlased koha peal ja oleme kaitstud paremini kui kunagi varem. Samas midagi ei saa hinnata enne, kui juhtub midagi. Eesti puhul on puudulik toimiv kiirreageerimissüsteem. Rõhku pannakse valedele asjadele ehk kui peaks toimuma Vabadussõda uuesti, oleksime tunduvalt kehvemas seisus, kui olime tegelikult tookord.

Ressursipuudulikkus on samuti probleem, mistõttu ei suuda me katta võimalikke nõrku kohti. Samas hea on see, et näiteks politsei ja piirivalve mängivad läbi erinevaid võimalikke stsenaariume, kuid ettemõtlemise ja selle analüüsi võime on vajaka.

Mida oleks vaja, on 100 000-line reserv, kellel peaksid relvad olema kodus kohustuslikus korras nagu Iisraelis ja Šveitsis. Oleks vaja koolitada ka sissitaktikaid, et üksikmees või väikeüksus suudaks tegutseda omapäi ilma kõrgema käsuta. Praegu tegutsetakse siis, kui ülevalt poolt selge käsk tuleb. Kuid rünnaku puhul sihitakse juhtkonda esimesena ja selle mahavõtmisel ei oskaks alluvad praegu Toomse sõnul midagi teha.

Loengu lõpetuseks rõhutas Toomse, et peame muretsema rohkem selle üle, mida saame muuta, mitte selle peale, mida ei saa teha. Samuti tuleb olla kohanemisvõimeline ning leidlikkust ei tohi kaotada. 

Konspekteeris Laura Oolup