07.04 Andre Lilleleht

Tanel Pedaru: Kokkuvõte kapten Andre Lillelehe loengust

7. aprillil esines RSR-i ees kapten Andre Lilleleht.

Ta on Kaitseväega seotud juba 1992. aastast, mil ta astus Kaitseliitu ning läbis ajateenistuse. Sellele järgnes aktiivne teenistus Pärnu pataljonis. 2000. aastal astus värske ohvitser Eesti Reservohvitseride Kogusse, mille juhatusse ta üsna pea ka valiti. Alates 2004. aastast on kpt Lilleleht andnud riigikaitseloenguid keskkoolides ning käesoleval ajab annab TLÜ-s riigikaitseõpetajate kursust. 2008. aastal kinnitati meie külaline Kaitseliidu Peastaabi personaliosakonna juhataja kohusetäitja kohale. Kuna kpt Lilleleht pole ise käinud Gruusias, siis vahendas ta meile talle teada olevat informatsiooni ning esindas enda seisukohti.

Enne Gruusia sõja temaatika juurde minemist rääkis meie külalisesineja Gruusiasse sõitnud humanitaarmissioonist. Tegelikult on mõned aktiivsetest avaliku elu tegelastest reservohvitserid olnud Gruusiaga seotud juba 2006. aastast saati. Seda siis enamasti nõustamise tasandil. Meediasse lekkinud üleskutse Gruusiasse relvade ja Kaitseväe vormiga oli kontekstist välja rebitud ning päädis EROK-i juhatuse tagasiastumisega. Tegelikult rühmasuurune üksus sinna siiski eraisikutena läks ja tegelesid humanitaarabi vahendamisega.

Vene-Gruusia konfliktist rääkides rõhutas kpt Lilleleht kohe, et alati on sõjale eelnev periood, seejärel sõjategevus ning sõjale järgnev periood. Sõjaväelastel tekib võimalus konfliktidesse sekkuda enamasti alles sõjategevuse faasis, mis võib sageli liiga hilja olla. Nii eelnev kui järgnev faas on poliitikute pärusmaa. Konteksti koha pealt on probleemiks, et Eestis kiputakse 2008. aasta augusti kriisi vaatama endise NSVL riigi ja Venemaa tülina. Tegelikult tuleb palju kaugemala tagasi ajaloos vaadata. Pinged osseetide ja grusiinide vahel peituvad väga pikas ühises vägivalda täis ajaloos. Mingil juhul pole etnilisest ja usulisest vaatenurgast lähtuvalt Eesti ja Gruusia omavahel võrreldavad.

Et vältida suuremat verevalamist ja olukorra eskaleerumist, tulnuks Gruusia juhtkonnal osseetidele anda mingi autonoomia vorm ning iseseisva otsustamise õigus regioonis toimuva üle. Sellega kaasnenuks paratamatult osade grusiinide ja osseetide ümberasustamine, mida Šaakašvili endale sisepoliitiliselt lubada ei saanud.

2008. aasta juunist ilmus Eesti sõjandusajakirjas "Sõdur" põhjalik analüüs Gruusia-Abhaasia tülist. Võib öelda, et meedia tähelepanu nii Gruusias kui mujal maailmas oli Abhaasial, aga Lõuna-Osseetiast räägiti vaid möödaminnes. 2008. aasta seisuga puudus Gruusial võimekus Abhaasia vastu sõjategevuse alustamiseks.

Augustis alustasid aga grusiinid hoopis osseetide vastu sõjategevust ning selleks provotseeriti neid. Sõjategevuse ülevaade on hästi välja toodud 2008. aasta oktoobri "Sõduris". Selge on, et Vene pool oli sõjategevuseks pikalt valmistunud (meedia, transport, suurõppuste ajastamine) ja see informatsioon oli Gruusia juhtkonnale kättesaadav. Jõudude vahekord oli konflikti alguseks grusiinide kahjuks, arvati, et Venemaa ei sekku ning rünnati Tshinvalit poliitilistel põhjustel - regiooni pealinna hõivamine oli tähtis kontrolli deklareerimise tõttu. Kuigi Vene pool oli logistiliselt sõjaks hästi valmistunud, tekkisid siiski segadused käsuliinis, probleemid sidepidamises ning sõditi II maailmasõja aegse taktika järgi, mitte tänapäeva sõjategevuse plaanide alusel. Gruusia pool aga ründas sisuliselt oma kogu jõuga sõjaliselt ebaolulist Tshinvali linna, selle asemel, et sulgeda strateegiliselt ülitähtis Roki tunnel. 10. augustiks oli sõjaline ebaõnnestumine Gruusia juhtkonnale selge. Venemaa oli Gruusia täielikult isoleerinud ning Gruusia tulevik sõltus täielikult vastaste tahtest. Poliitiline juhtkond oli nullinud Gruusia sõjaväe tehtud töö ning nad polnud teadlikud oma sõjaväe võimekusest. Samuti oli probleemiks Gruusia armee liigne keskendumine missioonidele Lähis-Idas, puudulikud oli luure ja õhukaitse. Ka Eestit painab sarnane probleem, et keskendutakse nišivõimekusele ja jäetakse mõned väga tähtsad elemendid tähelepanuta.

Kpt Lilleleht ennustas, et Gruusia-Vene konflikt jääb kestma, nüüdseks on igasugune integratsioon Abhaasias ja Lõuna-Osseetias sisuliselt võimatu. Küll on aga suvine Gruusia sõda mõjutanud Venemaa naaberriikide kaitsepoliitikat. Mingil määral on avanenud poliitikute silmad ning on hakatud oma riigikaitset tõhustama. Ka Eesti kaitsevõime areng tegi peale kriisi suure hüppe edasi just ohu endale teadvustamise osas.

Konspekteeris Tanel Pedaru

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"