05.05 Veiko Spolitis

Alexander Lott: Kokkuvõte Veiko Spolitise loengust

Veiko Spolitise loengu kokkuvõte teemal „Üks seadus, üks õigus kõigile”, loeng leidis aset 5. mail.

Veiko Spolitis on Riias elav ja töötav Riia Stradinši Ülikooli Euroopa uuringute teaduskonna rahvusvaheliste suhete osakonna juhataja ning Helsingi Ülikooli riigiteaduste doktorant. Veiko Spolitis õppis Tartu Ülikoolis perioodil 1991-1996 ning muuhulgas kaitses siin oma diplomitöö teemal „Eesti ja Läti tee avatud ühiskonda”. Veiko Spolitise ema on eestlane, kuid tema ladus eesti keele oskus pärineb just Tartu üliõpilasperioodist. Muuhulgas on Veiko Spolitis raamatu „Eestlased Lätis” kaasautor ning tema artikleid Lätist on sagedasti avaldatud siinsetes meediaväljaannetes. Baltimaade, aga ennekõike Läti sündmustega võib igaüks jooksvalt tutvuda Veiko Spolitise ajaveebi kaudu aadressil spolitis.blogspot.com.

Ülalnimetatud moto on kõigile Läti valitsuskabinetti sisenejaile loetav. Ometi selle mõtte vastu Läti riigiametnikud pidevalt eksivad – korruptsiooniprobleemid kõige kõrgemal tasemel on endiselt päevakorral. Kiri „Üks seadus, üks õigus kõigile” seisab valitsuskabinetis otse peaministri selja taga, mille tagajärjel peaminister seda ehk isegi ei näe…

Veiko Spolitis peatus esmalt sama päeva Läti-teemalistel uudistel:

1. 1000 tudengit avaldasid Riias meelt, millele reageeris haridusminister ning võttis üliõpilastega sõna.

2. Allkirjade kogumine kodanike seas, millega soovitakse Lätis luua majoritaarne valimissüsteem – edasi pääsevad kandidaadid, kes saavad enim hääli ning seeläbi soodustab suurparteisid.

3. Euroopa Liidult saadud rahandus- ja finantsvõlgade kasv võib ulatuda kuni 15 %-ni RKT-st tuleval aastal.

4. Aigars Kalvitis, endine peaminister, sai koha riiklikkusse meediaettevõttesse kahe miljonilise palgaga aastas.

5. Korruptsioonitõrje programmi tagamine tahetakse anda üle Läti maksuametile.

6. Läti mängib ülehomme veerandfinaalis jäähokit Kanadaga ning lätlased elavad sellele suuresti kaasa.

Läti haldussüsteemi hakati reformima 1995. aastal. Aigars Kalvitise ametiajal oli Lätis 30 ministeeriumi, taasiseseisvumise järel on olnud 21 valitsust. New management programm, mis Margaret Thatcheri propageerimisel maailmas levima hakkas, võttis võimust ka Lätis – riiklikke agentuure oli Lätis peagi üle 250. Lätis ei loodud taasiseseisvumise järgselt riigiteenistujate ühtset palgaregistrit – 15. mail peab valitsus sellega välja tulema.

1997. a. otsustas Euroopa Liit kutsuda liitumisläbirääkimistele Eesti, aga mitte Läti. See ajendas Lätit teostama ulatuslikke reforme, mis päädisid 1999. a. Helsingi tippkohtumisel Läti, Leedu, Slovakkia ning Bulgaariaga liitumisläbirääkimiste alustamisega. Ajal, mil Eestis tuli võimule Res Publica, võitis Lätis selle analoog - erakond Uus Aeg. Kui Eestis haldussüsteemi ei muudetud, siis Lätis mindi sel ajal new management`ga veelgi kaugemale - üritati detsentraliseerida kogu haldusaparaati. See on ka tänaste Läti probleemide kese. Lisaks detsentraliseeriti võimuvertikaalil kõrgemal seisvat haldusaparaati, ühtaegu muutusid riigiametid politiseerituteks - nii lubati näiteks poliitikute poolt ametisse nimetada kantslerid. Endised ametnikud muutusid poliitikuteks ja vastupidi. Läti suurimaks probleemiks on korruptsioon igas riigiaparaadi tasemes, samuti puudulik finantskontroll. Nii on saanud Riia tuntuks tulevase kalli lõunasilla poolest, millele kulub 650 miljonit latti ehk ligikaudu miljard eurot. Seega on Lätis politiseeritud, detsentraliseeritud süsteem ning kontroll riigi rahaasjade üle puudub. Lätis ei ole siianigi efektiivset maksu- ja tuludeklareerimissüsteemi. See on drastiliselt muutnud riigi ja elanike vahelisi suhteid ning kehtib vaikiv kokkulepe: „Me ei küsi teilt, ärge teie küsige meilt, kuidas me raha kulutame.” Sama toimub näiteks M. Qaddafi Liibüas ning S. Husseini Iraagis.

Eestis tagati 2005. a. erakondade rahastamine riigieelarvest. Läti on hetkel ainus riik Euroopa Liidus, kus ei rahastata parteisid riigieelarvest, mis lubab seeläbi poliitikas domineerida oligarhidel.

Haldussüsteemi pidev muutmine, samuti põhiseaduslikud puudused on lisanud Lätis poliitilist ebastabiilsust. Ennekõike mõjutabki majanduskriis halvasti hallatavaid riike, nagu Läti. Ühtaegu peab Läti muutma oma põhiseaduslikku süsteemi, haridus-, tervishoiusüsteemi ning lisaks arendama eksporti, et tagada rahavoogude liikumine. See oleks sisuliselt igale valitsusele võimatu ülesanne. Veelgi enam, seda ei saagi teostada. Lati devalveerimine ei tohiks Veiko Spolitise hinnangul seista enam kaugel, kuid selle teostamisega ei kaasneks kõige paremad tagajärjed. Kui Läti tervishoiu-, haridus- ning siseministeeriumi süsteemi ei reformita, siis Lätile IMF-lt juunis abi ei laeku. See tähendaks ka seda, et riik ei saaks ametnikele palka välja maksta.

Kuidas saab selliste kärbete juures välissuhtlussüsteem toimida? Välisministeeriumis püütakse mingit korda luua, kuid see on poolanarhiline. Palka vähendati 2008. a novembris 20% ulatuses ning sellele lisandub peagi 25% kärbe, seega ühtekokku peaaegu 50%. Klassifitseeritakse I, II ja III kategooria esindused, mille alusel lõpetatakse kriisi tingimustes konsulaatide ning saatkondade tegevus. Selle raames on kaotatud Lissaboni ning Ateena saatkonnad ning arvatavasti lisanduvad neile peagi ka Almata, Taskenti ning üllatuslikul kombel ka Varssavi esindused. Läti välispoliitika erineb paljuski Eesti omast, olgugi et senised peamised eesmärgid on olnud samad (EL, NATO). Euroopa Liitu ja NATO-t vaadeldi mitte kui vahendeid, vaid kui eesmärke - liikmelisuse saamisest edasi poliitikaid ei planeeritud ning usuti hõlpsa elu saabumist õuele. Välispoliitikas peetakse üleatlantilisi suhteid prioriteetseteks. Läti ettevõtteid ning kultuuri, samuti regionaalset koostööd (Läänemeri, sh kaasates Venemaad) tuleb samuti edendada.

Vaadeldes Venemaa poliitikat Baltikumi suhtes, ei seisa Eesti, Läti ja Leedu täieväärtuslike riikidena Venemaa jaoks. Läti on kõige nõrgem lüli Baltikumis. Idanaaber panustas esialgu venekeelsetele erakondadele. Adudes, et see tulemust ei paku, võtsid venelased oma taktika peamise vahendina sihtmärgile võimuerakonnad, siinjuures silmas pidades Rahvaerakonda, mis on andnud Venemaa vastava poliitika muutumisest alates Lätile kaks peaministrit. Venemaa võimumängud andsid ka tulemust - piirilepe Venemaa ja Läti vahel sõlmiti. Gaasipoliitika valdkonnas sooviti Rahvaerakonna juhtimisel Nord Streami torust ühe haru ulatumist Durbe maagaasi väljadeni.

Praegusel hetkel välispoliitikast rääkides seisab Lätis prioriteetsena Euroopa Liidu mõõde. Paraku ei ole senini euroopastumise tendentsi Läti poliitikas märgata, alles nüüd Valdis Dombrovskise valitsuse ajal on see vahest muutumas. Ennekõike praegune sideminister soodustab valitsuse ühe väljundina koostööd ning sõprussuhteid endiste NSVL-i riikidega - Kasahstani ning Usbekistani saatkonnad on endiselt säilinud tingimustes, kus Euroopas olevaid saatkondi on suletud.

Saavutamaks stabiilsust, tuleb esmalt luua riigis ranged põhiseaduslikud piirjooned, misjärel konstitutsioonilisele baasile tuginedes saab arendada edasi poliitilist süsteemi. Lätis on aga iseseisvumise taastamise järgselt toimitud vastupidiselt, pidevalt muutes ning parandades põhiseadust. Nii Eesti kui Leedu lõid taasiseseisvudes uued põhiseadused, Läti aga säilitas 1922. a põhiseaduse. Sellele lisati inimõiguste printsiibid, et saavutada koheselt ÜRO liikmelisus. Vana konstitutsiooniga jätkamist põhjendati Lätis riikliku järjepidevuse katkematusega. Ometi langetati see samm laiaulatusliku ühiskondliku debatita.

Haldussüsteemi printsiipe pidevalt muutes on Lätis lisandunud süsteemilist anarhiat, mille raames on võimaldatud erinevate huvigruppide teineteise vastu mängimist. Haldussüsteemi anarhilisus lubab muuhulgas väljaspool riiki asuvatel huvigruppidel avaldada mõju sisepoliitikale.

Kommenteerides valitsuserakondade toetuse langust, leiab Veiko Spolitis, et parteimaastik on endiselt konsolideerumis- ning demokratiseerumisprotsessis. Nüüd, mil peagi hakatakse erakondi rahastama Läti riigieelarvest, on juba hilja - usaldus parteidele on kadunud. Inimesed pole mõistnud, mida tähendavad demokraatlikud valimised ning demokraatlik kord – ühe V. Spolitise poolt mainitud uuringu kohaselt soostuksid 28% lätlastest autoritaarse valitsusega. Erakonnad pole panustanud ka järelkasvu tagamisse. Europarlamendivalimiste osas ennustatakse kahte kohta (ühtekokku kaheksa) Kooskõlakeskusele (sh sotsialistid, kelle eesmärgiks on taastada sotsialism Lätis), Uuele Ajale ning Inimõiguste Eest Lätis. Seega läheksid pooled mandaadid vene parteidele.

Riiat valitsevad sisuliselt venelased - see on ka loomulik olukorras, kus Riia elanikkonnast on üksnes 40% lätlasi. Läti ei andnud iseseisvuse taastamise järel mittekodanikele õiguse rahvaesindajaid valida ning see on tekitanud neis võõrandumist Läti riigi ja rahva suhtes.

Afganistani missiooni lõpetamise küsimuse päevakorrale kerkimine Lätis on seotud siseministri isikuga ning tema positsiooniga. Siseminister ei oska inglise keelt ning ta lähtus ennekõike emotsioonidest, mis kaasnesid kahe Läti sõjaväelase hukkumisega möödunud nädalal ning oma väljaütlemiste tulemusena kogub ta valimistel ehk ka mõned hääled enam. Tegemist on lühinägelikkuse ja puhtpopulismiga.

Analüüsides küsimust, miks on Eestis Lätist valdavalt mööda mindud, toob Veiko Spolitis välja eestlaste tavapärase suunaseade Põhjalasse. Kui eestlased võrdlevad end soomlastega, siis lätlastele piisab sellest, kui ollakse venelastest paremad. Balti koostöö T. H. Ilvese tõlgendust mööda on negatiivse alltooniga, tuginedes valdavalt halbadele kogemustele ning kollektiivsetele emotsioonidele, nagu okupatsioonid.

Konspekteeris Alexander Lott

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"