04.11 Igor Kopõtin

Teisipäeval, 4. novembril 2014 pidas RSR-ile loengu Igor Kopõtin teemal „Kas sõda muutis oma olemust?“

Mis asi on sõda? Mille poolest erineb kaklus sõjast?

Sõda on “diplomaatia jätk teiste vahenditega“. Mis on sõja erinevad eesmärgid?

Vastus publikult: territoorium. Vastus esinejalt: tahte pealesurumine.

Sõja juriidile aspekt:

Sõda vs rahu, Ukraina puhul ei taheta tunnistada, et tegemist on sõjaga

Koloniaalsõda – kas tänapäeval neid on? Otseselt mitte (välja arvatud Falklandi saared). Eksisteerivad regionaalsed ja piirkondlikud konfliktid: hõlmab vaid üksikuid piirkondi teatud riigis. Näide: Gruusia. Kui Venemaa sekkus, olukord muutus ning lõpuks oli kahe riigi vaheline konflikt.

Rahu ja sõja piirid on tänapäeval väga ähmased

Ukraina näide, de facto: konflikt. Ametlikult: rahuaeg.

Sõjaline konflikt tänapäeval ei hõlma enam ainult sõdureid, vaid kaasab ka tsiviilisikuid. Meedia mängib väga olulist rolli siinkohal, sihipäraselt kasutatakse meediat, et mõjutada vastaspoole rahvast. Näide: Gruusias – massimeedia aitas võitlusvaimu üleval hoida. Tänapäeval on kodanik ka sõjaväelane, kui varemalt oli sõjavägi isoleeritud/eraldiseisev üksus, siis tänapäeval demokraatlikes riikides on sõjavägi avatud tsiviilühiskonnale ning toimub koostöö tsiviiühiskonna ning sõjaväe vahel.

Asümmeetriline sõda – relvajõudude balanss on kaalust väljas

Tänapäeval ei mängi rolli enam sõjarelvade arv.

Olulist rolli mängib, kuidas tsiviilühiskonda kaasatakse. Näide: Taliban on suutunud kohalikega leida ühise keele ning seeläbi suudavad vähesema relvajõuga saavutada rohkem.

Afganistaan – liitlasvägede sõdurid eirasid kohalikke tavasid (ramadaani ajal tekkis konflikt liitlasvägede ning kohalike vahel, vee joomine, söömine ja avalik lahtiriietumine) – tihti ei pöörata piisavalt tähelepanu sõja kultuurilistele aspektidele nagu ramadaan.

Kas Eesti riigis praegu on rahu või sõda?

Vastus publikult: Eestis on rahu.

Eesti riigile (ning ka teistele Balti riikidele ja Ukrainale) on suunatud Venemaa poolt psühholoogiline “rünnak”. Eestis venekeelses meedias on teistsugused sõnumid ning uudised kui eestikeelses meedias. Venemaalt tuleb psühholooglist propagandat, mille eesmärk on lõhestada meie ühiskonda. Venekeelne Delfi kajastab uudiseid hoopis teistmoodi ning seal levitatakse sõnumeid maailma ja Eesti vastu. Eestis venekeelne kogukond toetab Putinit, usutakse sealt tulevat propagandat. “Russkiy mir”.

Venemaa praegu ning küsimused publikult

Venemaal ei ole enam vaba akadeemilist õhkkonda, kus saaks näiteks õpetada ajalugu korrektselt. Putini poolt uued müüdid, uus ajalugu. Uus koolkond, Yeltsini-aegsed liikmed, kus argumenteeritakse, kas Molotov-Ribbentrop’i paktis salaklausel oli üldse olemas. Kui nõukogude ajal kirjutati ajalugu ümber, siis tänapäeva Venemaal kasutatakse sellist vahendit, kus räägitakse pool tõtt ning lisatakse valesid, mis kaitsevad Venemaa huvisid/mainet. Eiratakse küüditamist või kollektiviseerimist.  Psühholoogiline operatsioon, et veenda oma rahvast sõdima.  “Venemaa on vaenlaste poolt sissepiiratud laager”, “vaenlane saab tulla sisse igalt poolt”,  “me peame kõik kokku hoidma, järsku võib rünnata USA – näed juba on Ukrainas”.

Küsimus publikult: “Kuidas vaadatakse tänapäeva Venemaal tsaari aega?” – Putin võtab tsaari ajast ning nõukogude ajast kõige negatiivsema. Näiteks luuakse ainult üks lähenemine ajaloole,  isegi kui ajaloole lähenemisi/koolkondi on mitmeid. Ei räägita gulagist, Stalini-aegsetest vangilaagritest, toimub moderniseerimine – Stalini õigustamine, kus ei räägita mitmetest miljonitest hukkujatest, vaid keskendutakse ühele, mis alati on üllas: “poleks Stalinit, poleks me võitnud Suurt Isamaasõda”. Venemaa rahval on igatsus “tsaari” järele, kus oleks üks tugev valitseja, keegi, kes teab, kuidas probleeme lahendada, keegi, kes oskab otsida süüdlasi, süüd suunata.

Venemaa üritab kokku tuua Euroopa äärmuslased ning “endale allutada” – neid ühendab USA vihkamine, Venemaad/Putinit nähakse vabastajana. Putin on suutnud enda rahva panna uskuma erinevaid valesid Euroopa ning Lääne kohta.

Diskussioon publiku ning esineja vahel: Putinil on päti-mentaliteet, kuid on väga haritud. Putinil ei ole taktitunnet. Putin on endale loonud noorsoo eeskuju, loonud endale imago: hea tervise juures ja tugev jne.

Küsimus publikult: “Kas vägivaldne sõda on tulemas?” –Lääne maailm ei ole mentaalselt valmis sõja/relvakonflikti jaoks. Venemaa saab aru, et sõdima ei hakata relvadega. Pigem tuleb taas külma sõja tendents, kus sõditakse mujal kui oma territooriumil. Sõltub ka sellest, kui kaua Putin suudab hoida Venemaad pinge olukorras, või kui kaua riik/riigimajandus püsib sanktsioonidega. Suurt sõjalist konflikti lähitulevikus ei näe küll tulemas.

Küsimus publikult: “Kui reaalne on tuumasõja oht?” – Pigem hoiavad tuumarelvad sõda ära. Hirm.

Küsimus publikult: “Kuidas suudavad russkiy mir ja Euraasia liit koos eksisteerida?” – Euraasia liitu on Venemaa rõhutanud alati: Venemaa ei ole ei Aasia ega Euroopa, Venemaa liigub teist teed. Kõik liidud, mis Venemaa on teinud, on nõrgad, kahjuks.

Küsimus publikult: “Missugune saab olla Venemaa ja Hiina partnerlus?” – Hiina on hoopis teine kultuuriruum, Hiina jagab teisi väärtusi. Hiina on USA vastu, aga ei ole ka Venemaa sõber. Hiina väga osavalt mängib Venemaaga ning on pigem oht Putinile. Hiina ei sõltu teistest majanduslikult ning mõjutab majanduslikult kogu maailma, isegi meid Eestit.

Konspekteeris Kristi-Maria Nurm