01.11 Kaja Kallas

Europarlamendi keerdkäikudes toimetab kuus Eesti poolt läkitatud saadikut. Päris täpselt ei saa vist keegi peale nende endi aru, mida nad seal teevad. Niisiis, Kaja Kallas saab selgitada, mis eurokorides siis õigupoolest toimub. Sellel loengul on rõhk küsimustel, niisiis soovitame mõne küsimuse salve valmis panna.  Kaja Kallas on Europarlamendi liige, kuulub ALDE fraktsiooni. Varasemalt on ta pidanud pikalt advokaadiametit spetsialiseerudes Eesti ja Euroopa konkurentsiõigusele, kuulunud Riigikokku. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, magistriastmel täiendanud end EBSis. 


Kaja Kallas ütleb, et poliitikast tulnuna oli ka tema jaoks Brüsselis palju üllatusi. Kõige suurem üllatus oli, et ühena 751-st sõltub inimesest siiski väga palju. Paljud hääletused lõppevad Euroopa Parlamendis (EP) napi häälteenamusega ühe või teise otsuse kasuks. Euroopa Komisjoni iga initsiatiivi eest vastutavaks raportööriks määratakse üks kindel eurosaadik. Kõik teised fraktsioonid, kust raportöör ei pärine, nimetavad variraportöörid, tekib 7 inimesest koosnev rühm inimesi, kes etteantud teemaga tegeleb.
Euroopa Liidu tollisanktsioonide eest vastutava raportöörina oli Kaja Kallase jaoks keeruline talle määratud teemaga tegeleda, sest Euroopa Liidu Nõukogu oli sellele veto pannud. Raporti loomine nõudis palju kohtumisi, mille tulemusena tuli see eelnõu täiesti ümber kirjutada, tegelemaks probleemidega, mis olid liikmesriikide vastuseisu tõttu tekkinud. Euroopa Komisjon nõustus, et tagasi saadud ettepanek oli muutunud paremaks, mis protsessi eesmärk ongi, kuid on hämmastav, kui palju tuleb selliste võrdlemisi väikeste asjade tegemiseks siiski vaeva näha.
Nagu öeldakse, on poliitika on kompromisside tegemise kunst, Euroopa on kõige kõrgem kompromisside tegemise tase, EP-s pole klassikalist koalitsiooni ega opositsiooni, tänu millele tõesti tekib ka diskussioon. Ka Yana Toomiga rääkides on tekkinud küsimus, et kuidas sellist poliitilist kultuuri Eestisse importida. Diskussioonide käigus tõesti arvestatakse ka vasak- ja paremäärmustega nii palju kui võimalik, ettepanekute juures on oluline sisuline pool, mitte Eesti-laadselt see, et koalitsiooni häältega opositsiooni üldse mitte arvestada ja koalitsiooni arvamus „teerulliga“ läbi suruda.
Kõige madalam argument on inimese ründamine, kõrgem tase on stiili ründamine, kõneledes stiilis „Sa oled laps!“ laskutakse kõige madalamale võimalikule tasemele. Sellest kõrgemad argumendid on juba sisulised. Alumist kaht taset EP-s ei esine, mis ühelt poolt on tingitud sellest, et inimesi ei teatagi, vähemasti algul, kuid ka sellest, et lihtsalt guugeldades vaatavad vastu ametipositsioonid ja muud ei leiagi, pole isegi võimalust nii madalale langeda.
Eestis tulevad ajakirjanikud küsima, et kas noort naist tõsiselt ka võetakse Euroopas, kuid seal olles sellist küsimust isegi ei teki. Kui vaadatakse, et tegemist on noore naisega, siis vähimagi katse korral seepärast mitte tõsiselt võtta, saadakse suure halvakspanu osaliseks.
Ideaalis on nii, et iga eurosaadik peaks saama töötada omas keeles, kõikidest keeltest tõlgitakse kõikidesse keeltesse, kokku 532 kombinatsioonis. Praktiliselt on nii, et väga heal tasemel tuleks rääkida inglise keelt, ilma milleta hakkama ei saa, väga soovitatav on osata ka vähemalt prantsuse või saksa keelt. Samas on Eestist olnud ka selliseid saadikuid, kes isegi inglise keelt ei oska, mis muudab reaalse parlamentaarse töö praktikas võimatuks. Eestist on olnud ka neid, kes on 10 aasta jooksul suutnud mitte ühegi raporti raportööriks olla, samas on Kaja Kallas ise 2,5 aastaga enam kui 10 raporti eesotsas olnud, seega mida need inimesed seal tegid?
Euroopas on hästi oluline see, et mitte ei saadetaks lihtsalt e-kirja, vaid loodaks isiklik kontakt, millele tuginedes on juba võimalik suuremaid asju ära teha. Hea näide on see, kuidas soomlastega, kes sarnaselt eestlastega omas nurgas istuvad, minna rääkima soome keeles Talvesõjast. Kohe muutute suurteks sõpradeks ja edasi on palju suhelda. Ilma keeleoskuseta aga ei saagi suhelda teistega, tekkida seda, et saadikut kuulda võetaks, sest hääli on lihtsalt nii palju, et tundmatuks jäädes kaod massi täiesti ära.
Klassikaline dilemma eurosaadikuna on see, et kuidas olla koduriigis nähtav ja samas olla mõjukas ka Euroopa Parlamendis. Võimalik, et sotsiaalmeedia on seda ka muutnud, kuid ei saa olla kindel, et nii oleks. Sest päris kurb on kultuurimajja, suurde saali, esinema minnes vaatab vastu vaid üks inimene, sellal kui laud küpsistest lookas. Samas tuleb alati professionaaliks jääda ja nii on võimalik, et kultuurimaja juhatajal hakkab kahju ja ajab inimesed päriselt kohale. Nii ka toona juhtus, järgmine kord olid kohal nii tantsurühmad kui kõik teised.
Valijatega suhtlemine on blogi kaudu väga palju lihtsamaks muutunud, samas loetakse hästi palju lihtsat juttu, kuid midagi tõsist ei suudeta lugeda, infokillukesed tuleb ära peita muu jutu sisse. Näiteks jutustad, kuidas oled kuhugi ära eksinud ja juhid vaikselt jutu mõne tähtsa dokumendi juurde, mida samal ajal pidid esitlema.
Kultuuriklišeedest tuleb samuti katsuda üle vaadata, aga tõsi on see, et millelgi need siiski baseeruvad, koosolekulegi minnes tuleb põhja-lõuna, saksa-itaalia erinevus väga selgelt esile. Itaallase juhatatud koosolek algab pool tundi hiljem, aga soomlase juhatatud koosolek algab täpselt. Samamoodi suhtutakse sellesse, kui palju aega on antud rääkimiseks, itaallase minut on ikka mitu korda pikem kui põhjamaalase minut. Tõlkidele olevat isegi öeldud nii, et kui põhjamaalane räägib, siis pange tema jutule ette viisakusväljendid, muidu kõlab see lõunamaalasele ebaviisakana. Olulised on ka nüansid, halva raporti korral öeldakse: „Thank you for the excellent effort“, hea raporti korral: „Thank you for the excellent report“.
Sakslased on selles mõttes huvitavad, et ollakse kõige suurem grupp, kes on igale poole laiali jagunenud, aga kui on mingi Saksa huvi mängus, siis ollakse äärmiselt üksmeelsed, kuigi neid on Parlamendis ligi 100. Ollakse sisulised, aga samas väga konservatiivsed ja uuendustele vastumeelsed. On öeldud, et tulevikku vaatavad riigid on need, kellele oma minevik üldse ei meeldi ja vastupidi. Sakslastest, nii nagu ka brittidest, peetakse väga lugu nende suhtumise pärast, kuid eestlasi nähakse tulevikku vaatavatena, erinevalt suurrahvastest, kes on minevikus tihti kinni.
Brexiti järel tekkisid kohe ka jutud sellest, et britid ei tohiks osaleda Euroopa Parlamendi aruteludes, kuid siis tekkisid sisulised küsimused. Näitena võib tuua emissioonidega kauplemise skeemi, mille raportöör oli šotlane Ian Duncan tooride fraktsioonist. Duncan astus raportööri kohalt tagasi, sest tundis, et ei ole õige sellel kohal Brexiti järel olla. Kuid ta tuli tagasi kutsuda, sest tema asendajad olid äärmiselt ebamugavate poliitiliste vaadetega, inimesed, kellega oleks keeruline koos tegutseda, nagu näiteks Poola saadikud Seaduse ja Õigluse Parteist.
Britid kardavad Euroopa Liidust lahkumise läbirääkimisi. Selge on see, et meie peame eesistujatena nende läbirääkimistega peamiselt tegelema ja britid soovivad eesistujatega muidugi mõista häid tingimusi. Samas ei tea britid, mida nad tahavad. Niigi on neil igas võimalikus küsimuses opt-out, välja tahetakse ainult vaba liikumise režiimist, tegelikult kusagilt mujalt ei olekski nagu soovi välja astuda, kuid Euroopa Liidust lahkudes on tekitatud selline foon nagu sooviks Euroopa Liit nüüd UK-d ka selle eest karistada. Algavad nagunii mitmepoolsed läbirääkimised, mis saavad olema väga keerulised.
Mida Eesti võiks Euroopa Liidult üle võtta? Eesti on ikka väga tugev digiriiginduses, seda kuvandit on Eesti suutnud meeletult tugevalt endaga siduda. Seda Eestis olles ei tunne, küll aga Euroopasse minnes - eeldatakse, et oskame katkist arvutit parandada ja et me teame, kuhu maailm liigub. Euroopasse minnes on digiallkiri aga paberi peale pandud allkiri PDF-faili kujul, mis on Eesti jaoks täiesti harjumatu. Ühes telesaates olles lätlase ja leedukaga tekkis kuvand, et meie oleme targad, sest lätlane seostas Lätiga kelgutamist ja leedukas Leeduga korvpalli, Eestiga aga kohe seos Skype’iga. Keeruline on öelda, et kõik pole päris nii ilus nagu inimesed arvavad, et Eestis asjad on. Turunduse reegel on muidugi see, et maagilisi omadusi ei tohi eitada. Eesistumise ajal võib see mull siiski lõhkeda, kui kogu Euroopa juhid siia tulevad. Eesti eesistumisaega jääb palju keerulisi digimaailmaga seotud probleeme, kuid samas on raske näha, et suudaksime need hoolimata suurtest lootustest hästi ära lahendada. Eesti kuvand sai muidugi suure, ajutise, löögi ka presidendivalimiste järel, mis tundus isegi aeglase Euroopa jaoks täiesti paindumatu.
Kas blogipostituste populaarsuse suhe näitab praeguse maailma sisutust? Võitlus tähelepanu eest olulistes asjades peab olema looritatud meelelahutusega. Kumb võidab: Rihanna pepu või sisuline arutelu? Rihanna pepu muidugi, sisuline arutelu ei saa mingit võimalust, samamoodi jäävad inimestele meelde pealkirjad, aga kui pealkiri on ekslik, siis ei märka seda enam keegi. Tõele ei jää mingit võimalust pealkirjade sirvimise ajastul, kus internetis vale silma jääb ja vabandus kellenigi ei jõua. Kui valeinfo jõuab Guardiani, siis ei saa valeinfo levimisele mingit piiri enam ette ja isegi kui pannakse tagantjärele tähele, siis on valeinfo juba võitnud.
Europarlamendis olles eestlaste seas suurt ühtsust leida on keeruline, pole rahvuspõhiseid probleeme, on maailmavaateline keskustelu, kus valdavalt Indrek Tarand ühel pool ja teised eestlased teisel pool.
On üks väga selge printsiip, mida tuleks kõigi poliitikute puhul silmas pidada, kas nad kardavad oma töökoha pärast või mitte. Kaja Kallas ütleb, et tema ei karda, olles võimeline ka advokaadina väga hea töökoha leidma. „Printsiip on see, et tahan saada valijate lugupidamist mitte heakskiitu, see tähendab, et peab olema julgus rääkida sellest, mida ise arvad. Pensionärid olid valmis näiteks üks kord mind tükkideks rebima, kõik läks kohutavalt halvasti enda meelest, kuid tõusis üks pensionär püsti ja ütles, et nüüd valime kõik tema.“ Kui inimene ei karda oma vaadete eest seista, siis nii juhtubki. Meil on isikuvalimised ja esindusdemokraatia põhineb isikutel, seega tuleb teenida ära lugupidamine ja usutavasti see on peamine, millel peaks poliitika põhinema, seistes enda ja oma vaadete eest, teenitaksegi ära lugupidamine.

Konspekteeris Rainer Urmas Maine