01.10 Urmas Hõbepappel

Hiinast, tehnoloogia, tekisintellekt ja polariseerumine. Nagu tavaliselt, on nende pealkirjad moondatavad, kui loenguks läheb. Selle loengu jooksul püüame anda laia ülevaate Hiina tehnoloogilisest arengust, ja mida Peking püüab selle tehnoloogia abil saavutada.

Hiina rahva tähtpäev, Mao Zedong peab kõne selle maa minevikust ja tulevikust. Ja see peegeldab Hiinat ja maailma tänini. Modernismilaine peale IIMS jõudis Hiina ja avaldus eriskummaliselt. Nagu teada, on Hiina riigiaparatuur vastutav Suurest Hüppest ja Suurest Näljahädast, kõik teada-tuntud. Aga siin tuleb juttu positiivsematest asjadest.
Taevase Rahu Väljak, mis on maailma suurim, on oluliseks pöördepunktiks Hiina poliitika kursis. Tehnoloogia on Hiina modernistliku maailma nurgakivi. Modernism palju püsivam kui kommunism ning kindlasti tuleks mitte omavahel sassi ajada. Kui kommunism on kadumas, siis modernism - absoluutse tõe usk - on säilinud, ja mida juhib Hiina Kommunistlik Partei. Tehnoloogiline revolutsioon Hiina Kommunistlikus Parteis ja riigis alati olnud oluline ja sedavõrd, et Hiinale on olnud tehnoloogiline iseseisvus oluline teiste eest ning see ka ühendab Maod ja Xi Jing Pingi, kuigi palju on veel minna. 1989.a. oli selge, et Hiina kultuurieliit oli tehnoloogiaga kaasas maas ning Hiina asus avanemise teele ja maailma investeeringutele. Mao aegne iseseisvus hüljati. Tähtis polnud enam vaid kommunism, vaid ekspertism. „Pole värvi mis värvi kass on, peaasi, et osakavad vajalikku tööd teha.“ Paljudel ülikoolidel, k.a. Eestis, magistris kaasüliõpilasi Hiinast. Neid on Tartus ja on seda üha rohkem. Näiteks on Tallinna Teatri- ja Muusika Akadeemia hiinlastest täis. Avanemisega vähenes tehnoloogiline vahe Läänega. Samas, kui majanduslikult oli Hiina avatud, siis poliitiliselt oli Deng Xiaoping veendunud, et Hiina ei tohiks tutvustada oma ideid liialt suurelt, hoida madalat profiili.
Sajandivahetusel hakkasid asjad muutuma. Pekingi jaoks polnud enam oluline tehnoloogiline järele jõudmine, vaid proaktiivne tehnoloogiline innovatsioon. Selle tõttu suurenes proaktiivne ja jõulisem rahvusvaheline poliitika, mis on viimaste aastate jooksul eriti jõuliseks muutunud. Nüüd ei joostud enam teiste riikide sabas ning hakati liidripositsiooni haarama. 2004. aastal näiteks kehtestati oma WiFi standard, (API), mis oli puhtalt Hiina initsiatiiv. See katse kukkus küll haledalt läbi, kuid ei olnud viimane. Viimastel aastatel on taas püütud luua Hiina standardid ja mitte sõltuda Läänest.
Ajapikku muutus Hiina suhtumine maailma, Xi on sõnastanud seda kui Hiina peab olema taasloodud, rejuvinated. Aastast 2021 peab olema Hiina mõõdukalt jõukas ühiskond. 2049 peab Hiina olema mõjukas ja harmooniline ühiskond. Lääneks peetakse seda väga ambitsioonikaks ja selles nähakse Lääne silmis ohtu.
Kaks arengukava on jõudnud ka Eesti meediasse. Uus Siiditee ja Made in China promomine. Siiditee – maailma liitmine üheks massiks, v.a. USA, kes selle pealmine konkurent. Siin pealmiselt Tallinn-Helsingi tunneli raames. Palju olulisem aga Hiina peaministri, Li Keqiangi, poolt väljakuulutatud Made in China 2025. Hiina näeb, et peab muutuma siseriiklikult muutuma tehnoloogiliselt iseseisvaks ja  toetama oma arenevat siseturgu paremini.
„Kas Hiina demokraatia on eesmärgiliselt sama?“ Ei, aga ta on abinõu, mis pühitseb eesmärki. Hiina demokraatia on kokkuvõtlikult juhitud demokraatia, rahvademokraatia, kus Pekingi juhid on kui sipelgakuhja otsas ning sedasi Xi Jing Pingini välja. Ülalt alla süsteem, aga alaliste mõjutustega. Ametlikult üht, reaalsuses teisiti.
Made in China 2025, tähendab suuri investeeringuid tehnoloogiasse, jahitakse doktorante ja nn postdoktorante, saavad proffessori jagu palka ja kes on end üles upitamas Läänes õppinud talentide najal, kelleks on Lääne noored ja sinna õppima saadetud hiinlased. Suurim rõhupunkt tehisintellekti tööstuses, mis peaks muutuma 150 miljardi dollari suuruseks tööstuseks lähiaastakümneil. Hiina on alati olnud tehnoloogilise innovatsiooni kese ning see pöördu tagasi nö oma hälli poole.
Miks peaks rääkima Hiina innovatsioonidest, kas me peaks muret tundma? Vastus kokkuvõtvalt on, et jah, peaks sellest rääkima ja muret tundma. Sest elame globaliseerunud maailmas ja see ei jäta maailma mõjutamata.
Nüüd on innovatsioon standardiseeritud ja see on uus olukord. Standard on kokkulepe, kuidas asju teha ja globaalne maailm on liikunud vaieldavalt selle suunas, et standard on üha levinum. K.a. patendid. Erandeid on, aga ka need on globaalsed. Päris erandid on kentsakad aga need ei taksita maailma arengut. 80% maailma asjadest on standardiseeritud ja globaalsed standardid annavad majandusliku eelise. Kui Gutenbergi ajal polnud võimalik standardeid kehtestada, siis nüüd see on mõnda aega toiminud. Kui asi on end väärt, „first move advantage“ siis on selle kasumlikkus väga suur. Kui hiina on olnud järele sörkija, siis nüüd on liidripositsioon eriti oluline.
Hiinast, kui riigist. „Riik käseb, poob ja laseb.“ Miks on riik oluline angu ta on?
Hiina peab suutma oma tehnoloogiaid kaitsta globaalsete standarditega. Et kohe ei oleks vaja konkureerida globaalfirmadega, siis anda võimalus siseturul algselt areneda. Patentide poolt on ka Hiina suurim. Ja kuidas patente kehtestada, on samuti teisiti. Tehisintellekt. See on tehnoloogilise innovatsiooni Hiina lipulaev. Eelmine aasta ütles Xi,e t Hiina peab olema maailma juht sel alal. See on uus tehnoloogia ja noored on agarad seda kasutama. Suur andmete kogumine on palju kaugem, kui Läänes. Seesami krediidist andmestiku kogumiseni igapäevaelus, on Hiina andmekasutus oluliselt võimsam. Need aplikatsioonid tähendavad Hiina mõjuvõimu kasvu. Hiina riigi „Social Credit System„ on teada tuntud asi ning on Hiinas 2022. aastaks kohustuslik, mis on toonud ka nt kaasa tehnoloogilise rassismi, uiguuride diskrimineerimistnägude parem arusaamine.
Neid standardeid, mis reguleeriksid tehisintellekti, on senijani vähe ning saavad nö „frog leap’ida“ mis on viinud polariseerumise allikas kuna on tugevalt poliitiline teema. Ja nüüd, multipolaarses maailmas lõhub see globaalset standardiseerumist. Hiinas allub kõik riigi vajadustele. 2016.a. kehtestati seadus, et riigile peavad kõik vajaliku info andma, kui vajadus selleks tekib.
Kaks eetilist standardid, see kus riik on privaatsuse tagaja ja kus riik on selle kontrollija. See kõik viib nende standardite lahenemiseni, Huawei skandaal kõige ilmsem näide, puhtalt poliitiline otsus. Hiina-USA kaubandustüli all on ettevõtted pinge all, et ei annaks vastasosapooltele tehnoloogiaid ja see tekitabki eraldi standardeid. Hiinas on sellised telefonid praeguseks, mida ei saa nt Euroopas kasutada. On toimumas polariseerumine, Hiina kehtestab oma standardeid ja püüab ümber luua globaalseid standardeid.
Nüüd on Hiina taas innovatsiooni keskus ja oleks väär arvata, et Hiina võimsus ei oleks selleta niivõrd võimas. Tehisintellekti tööstus seni suurima fookuse all ja enim raha sisse tambitud. Kui mõelda tulevikule, võib spekuleerida, mis saab Hiina parteisüsteemist. Aga tehisintellekti mõju sise- ja välispoliitikale on väga ähmane ning kümnendi pärast võib olukord olla oluliselt teistsugune.